You won’t notice my wounds,

but I am standing here, right beside you, bleeding…

And smiling, wiping tears off your face.

With all the muffled screams inside me,

boiling over, and nowhere to run.

There is no place for me to hide,

from myself.

…with my wounds.

…and all the other ones on the face of the earth,

and in your soul.

One less important than the other.

Just pray for the wounds to turn into scars,

to form a pattern, like on your grandma-knit mittens,

that make you smile.

…

Just smile.

MUSIC

täna kuulun ma endale

täna ei taha ma mõelda,
kuidas sulle paistan, mu maailm.
sest ükski vägi ei suuda sind üles osta,
et minus näeksid sa... Maailma.
täna ma lihtsalt olen.
su ees.
ja ei kusagil.

ei olegi sõnu

kuulen su nuttu, mis kõlab öös kui maailma terava ääre lõpmatu lõplikkus, kust alla on üksainus ja möödapääsmatu samm. see pressib mu hinge mõraseks. ööhärmatis lapib kilde kokku, et need võiksid sulaga killunedes uuesti ja uuesti lihasse lõikuda. tahaks su südant suudelda, sõrmi su juustesse põimida, kallistada, kuni maakera on taas ümmargune ja ilma teravate äärteta.

merelained ja kalavõrgud

surusin varbaid vasttaandunud laine jahedasse jälge – ma ei osanud küsida ja tema vastata. silitas vaid mu päkakühmu ja sukeldus kukerpallitades põhja, jättes lainevahu üllatunult ning eksinult pinnale passima. oli ka kevad ja linnud laulsid puude otsas hullunult. võtsin õlalt ühe sasipuntras küürraske kalavõrgu ja viskasin vette, kus see hetkega kergus ja üles-alla hulpides tasapisi lahti hakkas hõljuma – minu mõttepundar, mis pärast pisukest ringutust hajameelselt silmapiiri poole triivis. “head teed!” vaatasin ma talle veel kaua järele.

maailm

(aprillis kirjutet, mardile mõeldes. augustis postitet, ikka mardile mõeldes)

oled mu nahal hanguv sool pärast päikesekuuma päeva ja enneõhtune valgus, mis rohu veel värvib soojaks ning natuke linnakära, mis ähvardab kutsuda pillerkaarile. oled see muusika, mis ei vaiki vaikideski ja kaks pimedusest vaatavat kassisilma täis tähetolmu leekivat kollet. sinus on kõikide maagide hingeõhk ja igatsus, mis laiutab maad me vahele, kui sõrmeotsad ei ulatu puutuma. saalomon ei teadnud sulle vastust ja tarkade kivi ei vaja leiutamist - see juba on olemas. vaja ta vaid rannalt üles korjata ja mööda merede silevett lutsuks visata.

oled kõigi mu lapsepõlve lemmikraamatute erutav lõhn ja torge, mille haav ei parane, vaid veritseb tundeid ilmakaarte kutsuva risttee suunas. (seda palistavad ristlõikeliselt karikakrad.) oled taevas, mis ei väsi mu üle laotumast ja ma võin ainult tänada, et…

sina oledki kõik, mis mul on, kui seisan tühikäsi rannal, liiv kõrvetamas taldade all, tuul paitamas paljast kõhtu.

oled see hetk ja maailm.

vaikuseta valik

olen vaikuseta valik.
tulen rahu ja relvaga.
toon hõbekarva soojust
ja sinakat mässu
neil hommikuil, mis helaksid üksinda.
veekarva pai
võin kinkida meeletul
ja susi saab söönuks mu pihu päält.

vaid kuradit mu hinge eest
nutma ei saa laulelda.

Ma tahaks ja igatseks ka,
kui vaid antud oleks tahta.
Kuid rahu teeb rahutuks,
eks see olegi me vahel,
sa mõistad ju küll.
Või vähemalt möödusid vasakult ja mina paremalt.
Et treppidest alla ei viiks sammud,
tuleb üles liikuda kinnisilmi
(nii kurv ei segaks meeli).

Ja lava võiks olla pikkupidi me vahel.

karje

kui viimsed uned viinud ehaäär
ja mälestusis hangund puudutused
jääb õhku hinge rebiv karje
ja kaheks sureb atmosfäär

enne ööd

Öö, veel verisulis poisike,
vaatab tiirasel pilgul horisondi taha,
kust lainetena kostab lahkunud päeva
mantlihõlmade eemalduvat plaginat.

Raugraske rammestus poeb maapõue
ning maakamar õhetab palgeilt päikesesooja,
endal lembimus põlemas sügaval;
(nii sügaval, et ööhinguse kahu ei pääse puutuma.)

Ainult laps halab kauguses nutta
ja kuu hõljub rutuliselt kaema.
Libistab end hälliservale jalgu kõlgutama,
sest vara on veel maailma taga nutta
ja liiga hilja seda kahetseda.

PÕRGUtki

(kaotasin oma koti küljest märgi kirjaga PÕRGU, mille KUMUst ostsin...wiiraltist siis inspireeritud.)

Kaotasin PÕRGU.
(Oli teine koti küljes kinni.)
Üheainsa hetkega kaotasin ta, uskuge mind!
Nüüd valida võin ainult taeva,
sest maa käib kaasas sammudega
ja käeluudesse on parkund mulda.

Mismoodi ma siis nüüd nende inglitega...
Või talupoegadega, kes mullast kätega leiba murravad...
Ühtede jaoks mul puuduvad tiivad
ja teised naeravad mu kergemeelset unuhõngu.
(Mul ei püsi ju unistades jalad maas!)

Ma tahan oma PÕRGUt!!!!
Kus udukõrbes üksindust hõikasin tühja
ning kajalgi meelest läks vastata.

avarus

See sügis meenutab üht veerevat kivi,
mille kergusest pilved on vajunud köötsu.
Nii rihivad hallsilmsel pilgul nad
üht võimalust
riivata servikult muru,
et tunda võiks pilvede joru,
mismoodi oli lamada niidul kukal mullasel maal,
kui maailm on üksainus ja suur...

AVARUS

varahommikul kaupsi nurgal

foorides vilguvad tuled
ja käidavaks ärkavad teed.
mõte, et kunagi tuled
ning printsessist konna teed,
ei anna veel hingele rahu.

täiesti inimlik

eile päikest suudles kuu.
ta mõistagi tahaks enam,
kuid siis unuks TAEVAS ja muu
ning ta oleks vaid inimene, ei enam.

usun.

usun udu.
sel piirid jäändki tundmatuks
sääl silm ei mõista kuju anda
vaid üheks tunnistab ta KAKS
ja ÜKS on sama heagi
(mis siis, et hinge küljes teine hing)

usun udu.
selles paigalseis niisama hea kui minek
ja suund on sihita
igavesest ajast ikka veel
peatee on udus uitajal

ma usun udu.
sest seal kus silm on kuningaks
teeb seadust tihti narr, nii oma lõbuks
ja võrkkestal saab kuju mask
mis vaikust valetab

lihtne palve

(see EI OLE luuletus).

palun.
ole veelkord laps.
kel päiksesära silmis.
ja.
kelle käsi kevadel mängides.
teise pihku otsib.
lihtsalt.
sest nii.
on.
hea.

palun.
ära ole unustanud.
mis tähendab.
iga hetk esimest korda.
hingata.
tunda.
näha.
ja proovida.

ole see.
avali hingega.
kriimude põlvede.
ja.
taevasinise pilguga.

ole see avali hingega,
kriimude põlvede
ja taevasinise pilguga!

isegi kellegi.
teise.
ja.
kõikide.
teiste jaoks.

tudengi monoloog

Kirjutada või mitte kirjutada, selles on küsimus:
ons üllam mõttes piina kannatada,
et lõputööl on seiskuv samm
või sulest mõttehinge närida,
et talveunest mõte ärkaks paberil. Surra, magada
- vaid –, sest nõnda uinudes
kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,
mis torgib liha. Seda patja sooviks südamest.
Surra või magada,
MAGADA ehk undki näha – siin on konks -
ses surmaunes ilmuda võib juhendaja,
kes maiseid jäänuseid nii siiralt pilkab,
kuid peatu! Just see teeb tudengielust
viisaastalise siilja ristitee, mil rauast okkad.
Kes taluks dekaani ründvat piitsa,
kõrkkülma tibi mõnitust, olemata armu piinu,
asjaajamise mannetust, dikteerit loengu igavust,
ja jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt,
kui ennast igaveseks vabastada
võiks pelg eksmatiga? Kes agooniaoiges
higis koormat ujutaks,
kui kartus peale eksi, et sellel põlluäärel,
mil kasvab töö, peaks seisma löödud-hambutult –
ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi,
kui pageb supikööki lahjat pala haarama?
Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
ja otsustuse eluterve jume
kahkjaks lubilõustaks moonutub vaid mõttest
ning südi tegu, millel kõrget mõttelendu,
kaotab oma tiivad ja suunalt joones kivina ta kaldub,
ei tegu ega nägu, vaid mannetu ja läbu.
Tasa! Mu armas muusa!
Tule nümf, et mu süüst sul silmapiiri saaks!

unerüütlid

unerüütlite armee koputab tasa aknale nende uneliivaga teravaksihutud hellebardid helgivad kuuvalgusest pungil vihmapiiskades kelle hordid rabinal öömustast taevast üksteise järel sees ja kõrval vastu aknalauda maanduvad lõhkedes ja loobudes vaevast tuua kuu pealt tervisi lethe kalda teokarpidest kannuste kõlisedes moodustavad rüütlid auvalve mu voodi ümber ja pakuvad öist mõdumaitselist nestet laskmata läbi ühtegi sakiliste terasäärtega unenägu hommikul lahkuvad nad vaikselt tumedailt soomusrüüdelt tagasipeegelduvad koidukiired siuhkates õhku lõikamas

kuidas teha merd

Ööpäeva tervikuks ma kokku seades,
kild killu järel panen lauale.
Vihm veiniksjoodult laulab, teades...

***
Ja nõnda igas piisas
on minu naha soola,
et kastemärg ja rohi
kõik ühtseks mereks voolab.

üks unustatud roosa kivi

See ongi su armastus.
Üksainumas roosa kivi,
mis mulle pihku surusid tänaval.
Miks oled taas ja pole ometigi
ja otsid mind ikka, päriselt leidmata.

Miks vaikid päevi sada viis
ja siis äkki...!

See ongi su armastus,
üksainumas roosa kivi,
mis leitud rannalt, millel laulev liiv.
Mu põu on kivitagi raske, raske.
Armas taevas! Mind olla laske!
Ma vihkan maske, tuimi maske,
tahaks karjuda sulakõrbet vaske...

...või laulda su huulile sõnad ja sõrmisse pai.

Sus miskit on võõras.
Ma peaaegu kardan...oled nõnda kauge.
Ja siis su hääl mu kõrvus jälle rauge,
et tundud ehtelt siiras.

See ongi mu armastus,
üksainumas roosa kivi.
Hing kipitab, su sõnade marrastus
pressib end jõuga mu südame ligi.

Mu põu on niigi raske, raske...
Ja põsil pärlendab pisarahigi.

ein reminiscent morgen

Täis kahkjat indu,
mis veel koidu ajal veretas,
seiran lahkvel unelindu
ja kuulan, kuidas päev mind töökalt teretab.

Kuis nõnda ruttu
kaob padjalt jälg ja sõõrmeist lõhn –
põgend öö peaks leinas tihkuma mu nuttu,
et seljalohust kadund, justkui uttu,
su sitke pahemkäe mõhn.

Täis kohviehmatust
ja mõtteid hajevil
ja järjekindlat rahutust,
kus süda klopib, elevil,
on järgnev päev,
und die Nacht das folgt.

ÖÖ-ÖÖHING-HINGÖÖ-HINGEDEÖÖ

Oh sa mu rumaluke! Ise vanem kui igavik, aga poisipõnni küsimusevirin huulil! Miks pean sind lohutama? Tead ju, et kui sünnid loojangust, siis maetakse sind koiduga, mil kastemärja võhumõõga vahe tera päikesele taevapiiri avama sirutub mulla seest.
Ära mõtle, et SEE üürike öö sul elada oligi...
Sest tuleb ju uus! Ja veel.
Mäletad eelmist aastaringi? Sihitult ekseldes püüdsid sa enda rüppe haarata kõike, et täita oma ÖÖHINGE, kui piisas vaid teisest vastusirutuvast kätepaarist.
Kas mäletad esimest HINGÖÖD ning seda, kui jahe sa tundusid inimese kuumavate päevasoojade käte all? HINGÖÖLE järgnes sügis. Ning tuli talvgi. Need kaks, ÖÖ venitasid pikaks teineteise vahele. Küll oli hea! Sellest ühest, esikust, ainumast, sai HINGEDEÖÖ. Üksainus, lõputu öö täis kaht põksuvat hinge. Siis tuli rõõmune kevad, tuues üürikest olekut me ÖHE. Ja ta paljad päikesemullased jalad tallusid minu jälgedesse uued, kuniks taas lehti ja lund tuleb nõnda palju, et me jälgede rada maailma ümarkaardil saab ristimärgi nime.

tinavile

Tahaksin oma hell-leekiva vaimusooja valada õnnetinana pange, et mu huuled ei rutjuks selle tinaraskust su kaelale. Juba kukuvad esimesed tilgakillud sellest visinal ootusärevalt virdavasse vette. Kas kõrvetasin mina vett või vesi mind, et õhk mu peakohal käriseb puudutuse all pikkupidi silmapiirini ja sõõrmeisse hõngub rebenevate kudede imarat lehka? Valan hoolimata kärsast, valan; vesi hakkab keema ja viruma, aga ma valan ikka. Ja siis...kurt-tumm vaikus. Äkki. Kõikjal. Sees ja rebenenud õhus. Seisan vee kohal, vaatan oma õnnetinast lemb-tombukest, juuksed pingutusest sagris ja nägu kõrvetusest tahmkriimuline. Tasapisi jõuab ühtlane ajatikats taas mu kõrvu ning sõrmed õngitsevad hallsombuse lembtombu pangelombist kätte. Surun selle taskusse ja panen ööseks padja alla. Kui su nime tasahiljukil patja kirgan, olen kindel, et kuulen tasast tinavilelist vilinat.

sügis

Tohib ma avaldan sulle sügist?
Pakun sulle kõiki oma elu kirjuid lehti,
peo peal kannan su ette kullased tõrud.
Jutustan sosinal, kuidas tehti
merele sügisest kuube põldhiire vanast vammusest.
Sasin su juukseid kui keskpäevane tuul,
lükkan vallatult kiharaid
su silmile,
et näeksid vaid
vilksamisi mu naeratuse sügispäikselist kulda.
Punavaist pihlakaist teen sulle kee;
lõhnavast viljapeast keerutan sõrmuse;
lindudel tiibade all ühine tee
ja me vaatame, kuidas nad vidistavad mõtlikult reisimarsruuti.
Kas võtan su käe, kui läheme parki?
Tohib, mu hingeõhk riivab su põske, kui ütlen,
et tahaksin veel kastaneid?
Võib mu silmad vaatavad sulle otsa
ja sõnumineerivad,
et on sügis ja see kõik on sinu...

in memoriam 2

sa võtsid jalast oma kingad
ja rannale viskasid nad
ja seda, kuidas hingad
oma põsel ja kaelal sain tunda,
SEST NÕNDA LÄHEDALE ISTUSID MULLE TOL HETKEL.
sa võtsid mu käed oma pihku
ega vaadanud mulle otsa
aga tundsin su tulitavat kihku
kergitamas mu särgi serva ja otsa
ET OMA KÄEGA TUNDA MU SÜDAME LÖÖKE.
tahtsid midagi öelda veel,
aga vesi haaras su kingad sülle
ja mõte peatus poolel teel
sõnad ütlemata jäid mulle,
AGA SU JUUKSEID SILITASIN KÜLL.

in memoriam 1

Su ahnete huulte värisev puude,
on kleepund huulile kui vaik.
Ja õhtust, mil hammustasin sulle huulde,
on mälestuseks vere maik.

vari

Sa oled mu vari, oled alati kohal.
Siis iseenda varjul igatsen suudelda suud.
Otsin asfaldilt su jälge ja tean,
et ümber pöördudes võid seista mu seljataga.
Aga kui sind ühel hetkel poleks?
Siis oleksin sinu võrra kegem.
Ja hoopis olematu.
Tahaksin su kriidiga joonistada maha,
et võiksin su juurde alati tagasi pöörduda,
aga sa raputad vaikides pead. Ei.
Ma kuulan oma varju
ja tunnen ta samme enda kannul.
Miks ta siis ometi ei puuduta?!

tunnistaja

Tänavalaterna oranžikas valgus
oli ainsaks tunnistajaks,
et hoidsid mu kätt
hetkel, mil me sõprusel oli algus
ja armastus komistas kui kipakas taburet.

külaline

Läks röövel.
Taskud sõnu täis.
Ei taibanud märgata, et ühel ööl,
see igerik mehike mul külas käis.
Ei tea kui kaua kestis tema töö,
kuid hommik vastu kajas

...tühjast toast.

Läks röövel.
Taskud sõnu täis.
Ja kanepikarva kuue põugi.

Jah.

Ei taibanud märgata, et ühel ööl,
mil uni nõnda magus näis,
see mehike, nii vilkalt tööl,
et ruttu taskud-põu sai täis...
Ja tummaks jäin ma kogunisti

...öö vaikusest.

Läks röövel.
Taskud sõnu täis.
Ja sügishalli pilgu nukrus hinges.

Jah.

Käes vastse päeva alfabeet:
(hieroglüüf? Kirillitsa?)
mõistatuseks jääb see veel,
sest kuidas tummalt küsida?

Ent kurgus kripeldab ju karjatus:
!!!
Ma tean sind!
Oled nukrus! NUKRUS!

Jah.

öeldud sõnad

Kas oleks andestust nii väikest või suurt,
mis mataks tehtu või oleva?
Kas oleks jõudu, mis maast kisuks juurt,
millel tüvi lasub tammena?
Kas paralleelsed sirged
võiksid veel kunagi ristuda?
Selles oleks võimsat kirge,
sest mis jõud võiks nõnda kiskuda?
Võimatu ei iial reaalset ürpi saa.
Kas mu üksindusel on nime
muud, kui see, mis minu süü –
et olin pikka aega pime
ja mu mõistust kattis raudne rüü.
On konks ja selle küljes kett,
mis tonnist taaka veab,
hingest voolab verd kui kraanist vett,
hääl raugend loitsul südant neab.
Aga nüüd ma tean,
et muud põrgut, kui see, mis vabal tahtel lood,
ei ole ilma peal.
See teadmine mul veidrat rahu toob.
Ja põrgut lõpuni ma kaasa vean.
Ma ei taha andeksandi.
Ma ei vihka.
Ma ei looda.
Ma ei ihka
Ega oota.
Sa oled see kes olid,
kui me sõprus algas,
ei põle mälestused tuhas.
Ehk on sul keegi, kes sind hoida mõistab,
sest sinu hing on puhas.
Minu sammud nüüd vaikselt mööda liiva,
on võtnud iseenda suuna,
Jumal teab, kuhu nad viivad.
Kui peaksidki kõndima mööda sama liiva,
siis ammu tuul on võtnud vaevaks viia
minu omad kaasa.
ja ümisedes kirjutan ma olevikku.

Verevasse päikesse
loojus su terashallide silmade ainiti igatsev pilk.
Ühtainsasse hõikesse
mahtus mu olemuse tasaselt virvendav pilt.
Päevade ristlõikesse
eksis kevad ja päikese soojendav pai.
Ainsasse kõrvalpõikesse
komistas sihipärane harakas ja sai
kassi käest tappa.

aeg annab arutust

Läheb aega veel,
enne kui mõtteist saan su ära
ja armastusest tiine kevadise õhtu eel,
mu igatsusest tungil süda
taeva poole ei tõsta kära.

Läheb aega veel,
enne kui võib kolikambri peita
kõik mälestused õhtu eel
ja pimedasse öösse kambri võtme heita.

Läheb aega veel,
enne kui kuuldes sinu nime,
ei otsi veinist lohtu õhtu eel
ja tuba täidab kosutava une raske vine.

öö täis palavikku

Mu silmi justkui pimestaks iha,
kuum-niiske looritet pilk -
ju palavik vallutab liha,
ööl, mis tundub igavik.
Keha on kuum, väriseb tasakesi,
vähkreb õnnetus lootuses
nagu enne puudutusi esimesi,
lamab ärevas ootuses.
Kas vallanud mind armupalavik,
et sõba ei saa silmale?
Hing karjub laial` ilmale:
MUL ON LIHTSALT GRIPP!

emale

Tahaksin Sulle kinkida terve maailma, aga see on juba su õlul;Tahaksin kinkida Sulle kõik, mis on hea, aga siis peaksin selle kätte saama Su südamest;Tahaksin kinkida Sulle kõige soojema kallistuse, aga selleks on vaja Su käsi. Tahaksin võtta Sult` mured, aga pai on Sinu silmis. Nii ma istungi Su maailma serval ja kõlgutan ümisedes jalgu...