sügis

Tohib ma avaldan sulle sügist?
Pakun sulle kõiki oma elu kirjuid lehti,
peo peal kannan su ette kullased tõrud.
Jutustan sosinal, kuidas tehti
merele sügisest kuube põldhiire vanast vammusest.
Sasin su juukseid kui keskpäevane tuul,
lükkan vallatult kiharaid
su silmile,
et näeksid vaid
vilksamisi mu naeratuse sügispäikselist kulda.
Punavaist pihlakaist teen sulle kee;
lõhnavast viljapeast keerutan sõrmuse;
lindudel tiibade all ühine tee
ja me vaatame, kuidas nad vidistavad mõtlikult reisimarsruuti.
Kas võtan su käe, kui läheme parki?
Tohib, mu hingeõhk riivab su põske, kui ütlen,
et tahaksin veel kastaneid?
Võib mu silmad vaatavad sulle otsa
ja sõnumineerivad,
et on sügis ja see kõik on sinu...