ÖÖ-ÖÖHING-HINGÖÖ-HINGEDEÖÖ

Oh sa mu rumaluke! Ise vanem kui igavik, aga poisipõnni küsimusevirin huulil! Miks pean sind lohutama? Tead ju, et kui sünnid loojangust, siis maetakse sind koiduga, mil kastemärja võhumõõga vahe tera päikesele taevapiiri avama sirutub mulla seest.
Ära mõtle, et SEE üürike öö sul elada oligi...
Sest tuleb ju uus! Ja veel.
Mäletad eelmist aastaringi? Sihitult ekseldes püüdsid sa enda rüppe haarata kõike, et täita oma ÖÖHINGE, kui piisas vaid teisest vastusirutuvast kätepaarist.
Kas mäletad esimest HINGÖÖD ning seda, kui jahe sa tundusid inimese kuumavate päevasoojade käte all? HINGÖÖLE järgnes sügis. Ning tuli talvgi. Need kaks, ÖÖ venitasid pikaks teineteise vahele. Küll oli hea! Sellest ühest, esikust, ainumast, sai HINGEDEÖÖ. Üksainus, lõputu öö täis kaht põksuvat hinge. Siis tuli rõõmune kevad, tuues üürikest olekut me ÖHE. Ja ta paljad päikesemullased jalad tallusid minu jälgedesse uued, kuniks taas lehti ja lund tuleb nõnda palju, et me jälgede rada maailma ümarkaardil saab ristimärgi nime.

tinavile

Tahaksin oma hell-leekiva vaimusooja valada õnnetinana pange, et mu huuled ei rutjuks selle tinaraskust su kaelale. Juba kukuvad esimesed tilgakillud sellest visinal ootusärevalt virdavasse vette. Kas kõrvetasin mina vett või vesi mind, et õhk mu peakohal käriseb puudutuse all pikkupidi silmapiirini ja sõõrmeisse hõngub rebenevate kudede imarat lehka? Valan hoolimata kärsast, valan; vesi hakkab keema ja viruma, aga ma valan ikka. Ja siis...kurt-tumm vaikus. Äkki. Kõikjal. Sees ja rebenenud õhus. Seisan vee kohal, vaatan oma õnnetinast lemb-tombukest, juuksed pingutusest sagris ja nägu kõrvetusest tahmkriimuline. Tasapisi jõuab ühtlane ajatikats taas mu kõrvu ning sõrmed õngitsevad hallsombuse lembtombu pangelombist kätte. Surun selle taskusse ja panen ööseks padja alla. Kui su nime tasahiljukil patja kirgan, olen kindel, et kuulen tasast tinavilelist vilinat.

sügis

Tohib ma avaldan sulle sügist?
Pakun sulle kõiki oma elu kirjuid lehti,
peo peal kannan su ette kullased tõrud.
Jutustan sosinal, kuidas tehti
merele sügisest kuube põldhiire vanast vammusest.
Sasin su juukseid kui keskpäevane tuul,
lükkan vallatult kiharaid
su silmile,
et näeksid vaid
vilksamisi mu naeratuse sügispäikselist kulda.
Punavaist pihlakaist teen sulle kee;
lõhnavast viljapeast keerutan sõrmuse;
lindudel tiibade all ühine tee
ja me vaatame, kuidas nad vidistavad mõtlikult reisimarsruuti.
Kas võtan su käe, kui läheme parki?
Tohib, mu hingeõhk riivab su põske, kui ütlen,
et tahaksin veel kastaneid?
Võib mu silmad vaatavad sulle otsa
ja sõnumineerivad,
et on sügis ja see kõik on sinu...

in memoriam 2

sa võtsid jalast oma kingad
ja rannale viskasid nad
ja seda, kuidas hingad
oma põsel ja kaelal sain tunda,
SEST NÕNDA LÄHEDALE ISTUSID MULLE TOL HETKEL.
sa võtsid mu käed oma pihku
ega vaadanud mulle otsa
aga tundsin su tulitavat kihku
kergitamas mu särgi serva ja otsa
ET OMA KÄEGA TUNDA MU SÜDAME LÖÖKE.
tahtsid midagi öelda veel,
aga vesi haaras su kingad sülle
ja mõte peatus poolel teel
sõnad ütlemata jäid mulle,
AGA SU JUUKSEID SILITASIN KÜLL.

in memoriam 1

Su ahnete huulte värisev puude,
on kleepund huulile kui vaik.
Ja õhtust, mil hammustasin sulle huulde,
on mälestuseks vere maik.

vari

Sa oled mu vari, oled alati kohal.
Siis iseenda varjul igatsen suudelda suud.
Otsin asfaldilt su jälge ja tean,
et ümber pöördudes võid seista mu seljataga.
Aga kui sind ühel hetkel poleks?
Siis oleksin sinu võrra kegem.
Ja hoopis olematu.
Tahaksin su kriidiga joonistada maha,
et võiksin su juurde alati tagasi pöörduda,
aga sa raputad vaikides pead. Ei.
Ma kuulan oma varju
ja tunnen ta samme enda kannul.
Miks ta siis ometi ei puuduta?!

tunnistaja

Tänavalaterna oranžikas valgus
oli ainsaks tunnistajaks,
et hoidsid mu kätt
hetkel, mil me sõprusel oli algus
ja armastus komistas kui kipakas taburet.

külaline

Läks röövel.
Taskud sõnu täis.
Ei taibanud märgata, et ühel ööl,
see igerik mehike mul külas käis.
Ei tea kui kaua kestis tema töö,
kuid hommik vastu kajas

...tühjast toast.

Läks röövel.
Taskud sõnu täis.
Ja kanepikarva kuue põugi.

Jah.

Ei taibanud märgata, et ühel ööl,
mil uni nõnda magus näis,
see mehike, nii vilkalt tööl,
et ruttu taskud-põu sai täis...
Ja tummaks jäin ma kogunisti

...öö vaikusest.

Läks röövel.
Taskud sõnu täis.
Ja sügishalli pilgu nukrus hinges.

Jah.

Käes vastse päeva alfabeet:
(hieroglüüf? Kirillitsa?)
mõistatuseks jääb see veel,
sest kuidas tummalt küsida?

Ent kurgus kripeldab ju karjatus:
!!!
Ma tean sind!
Oled nukrus! NUKRUS!

Jah.

öeldud sõnad

Kas oleks andestust nii väikest või suurt,
mis mataks tehtu või oleva?
Kas oleks jõudu, mis maast kisuks juurt,
millel tüvi lasub tammena?
Kas paralleelsed sirged
võiksid veel kunagi ristuda?
Selles oleks võimsat kirge,
sest mis jõud võiks nõnda kiskuda?
Võimatu ei iial reaalset ürpi saa.
Kas mu üksindusel on nime
muud, kui see, mis minu süü –
et olin pikka aega pime
ja mu mõistust kattis raudne rüü.
On konks ja selle küljes kett,
mis tonnist taaka veab,
hingest voolab verd kui kraanist vett,
hääl raugend loitsul südant neab.
Aga nüüd ma tean,
et muud põrgut, kui see, mis vabal tahtel lood,
ei ole ilma peal.
See teadmine mul veidrat rahu toob.
Ja põrgut lõpuni ma kaasa vean.
Ma ei taha andeksandi.
Ma ei vihka.
Ma ei looda.
Ma ei ihka
Ega oota.
Sa oled see kes olid,
kui me sõprus algas,
ei põle mälestused tuhas.
Ehk on sul keegi, kes sind hoida mõistab,
sest sinu hing on puhas.
Minu sammud nüüd vaikselt mööda liiva,
on võtnud iseenda suuna,
Jumal teab, kuhu nad viivad.
Kui peaksidki kõndima mööda sama liiva,
siis ammu tuul on võtnud vaevaks viia
minu omad kaasa.
ja ümisedes kirjutan ma olevikku.

Verevasse päikesse
loojus su terashallide silmade ainiti igatsev pilk.
Ühtainsasse hõikesse
mahtus mu olemuse tasaselt virvendav pilt.
Päevade ristlõikesse
eksis kevad ja päikese soojendav pai.
Ainsasse kõrvalpõikesse
komistas sihipärane harakas ja sai
kassi käest tappa.

aeg annab arutust

Läheb aega veel,
enne kui mõtteist saan su ära
ja armastusest tiine kevadise õhtu eel,
mu igatsusest tungil süda
taeva poole ei tõsta kära.

Läheb aega veel,
enne kui võib kolikambri peita
kõik mälestused õhtu eel
ja pimedasse öösse kambri võtme heita.

Läheb aega veel,
enne kui kuuldes sinu nime,
ei otsi veinist lohtu õhtu eel
ja tuba täidab kosutava une raske vine.

öö täis palavikku

Mu silmi justkui pimestaks iha,
kuum-niiske looritet pilk -
ju palavik vallutab liha,
ööl, mis tundub igavik.
Keha on kuum, väriseb tasakesi,
vähkreb õnnetus lootuses
nagu enne puudutusi esimesi,
lamab ärevas ootuses.
Kas vallanud mind armupalavik,
et sõba ei saa silmale?
Hing karjub laial` ilmale:
MUL ON LIHTSALT GRIPP!

emale

Tahaksin Sulle kinkida terve maailma, aga see on juba su õlul;Tahaksin kinkida Sulle kõik, mis on hea, aga siis peaksin selle kätte saama Su südamest;Tahaksin kinkida Sulle kõige soojema kallistuse, aga selleks on vaja Su käsi. Tahaksin võtta Sult` mured, aga pai on Sinu silmis. Nii ma istungi Su maailma serval ja kõlgutan ümisedes jalgu...