maailm

(aprillis kirjutet, mardile mõeldes. augustis postitet, ikka mardile mõeldes)

oled mu nahal hanguv sool pärast päikesekuuma päeva ja enneõhtune valgus, mis rohu veel värvib soojaks ning natuke linnakära, mis ähvardab kutsuda pillerkaarile. oled see muusika, mis ei vaiki vaikideski ja kaks pimedusest vaatavat kassisilma täis tähetolmu leekivat kollet. sinus on kõikide maagide hingeõhk ja igatsus, mis laiutab maad me vahele, kui sõrmeotsad ei ulatu puutuma. saalomon ei teadnud sulle vastust ja tarkade kivi ei vaja leiutamist - see juba on olemas. vaja ta vaid rannalt üles korjata ja mööda merede silevett lutsuks visata.

oled kõigi mu lapsepõlve lemmikraamatute erutav lõhn ja torge, mille haav ei parane, vaid veritseb tundeid ilmakaarte kutsuva risttee suunas. (seda palistavad ristlõikeliselt karikakrad.) oled taevas, mis ei väsi mu üle laotumast ja ma võin ainult tänada, et…

sina oledki kõik, mis mul on, kui seisan tühikäsi rannal, liiv kõrvetamas taldade all, tuul paitamas paljast kõhtu.

oled see hetk ja maailm.