üks unustatud roosa kivi

See ongi su armastus.
Üksainumas roosa kivi,
mis mulle pihku surusid tänaval.
Miks oled taas ja pole ometigi
ja otsid mind ikka, päriselt leidmata.

Miks vaikid päevi sada viis
ja siis äkki...!

See ongi su armastus,
üksainumas roosa kivi,
mis leitud rannalt, millel laulev liiv.
Mu põu on kivitagi raske, raske.
Armas taevas! Mind olla laske!
Ma vihkan maske, tuimi maske,
tahaks karjuda sulakõrbet vaske...

...või laulda su huulile sõnad ja sõrmisse pai.

Sus miskit on võõras.
Ma peaaegu kardan...oled nõnda kauge.
Ja siis su hääl mu kõrvus jälle rauge,
et tundud ehtelt siiras.

See ongi mu armastus,
üksainumas roosa kivi.
Hing kipitab, su sõnade marrastus
pressib end jõuga mu südame ligi.

Mu põu on niigi raske, raske...
Ja põsil pärlendab pisarahigi.