ÖÖ-ÖÖHING-HINGÖÖ-HINGEDEÖÖ

Oh sa mu rumaluke! Ise vanem kui igavik, aga poisipõnni küsimusevirin huulil! Miks pean sind lohutama? Tead ju, et kui sünnid loojangust, siis maetakse sind koiduga, mil kastemärja võhumõõga vahe tera päikesele taevapiiri avama sirutub mulla seest.
Ära mõtle, et SEE üürike öö sul elada oligi...
Sest tuleb ju uus! Ja veel.
Mäletad eelmist aastaringi? Sihitult ekseldes püüdsid sa enda rüppe haarata kõike, et täita oma ÖÖHINGE, kui piisas vaid teisest vastusirutuvast kätepaarist.
Kas mäletad esimest HINGÖÖD ning seda, kui jahe sa tundusid inimese kuumavate päevasoojade käte all? HINGÖÖLE järgnes sügis. Ning tuli talvgi. Need kaks, ÖÖ venitasid pikaks teineteise vahele. Küll oli hea! Sellest ühest, esikust, ainumast, sai HINGEDEÖÖ. Üksainus, lõputu öö täis kaht põksuvat hinge. Siis tuli rõõmune kevad, tuues üürikest olekut me ÖHE. Ja ta paljad päikesemullased jalad tallusid minu jälgedesse uued, kuniks taas lehti ja lund tuleb nõnda palju, et me jälgede rada maailma ümarkaardil saab ristimärgi nime.