ei olegi sõnu

kuulen su nuttu, mis kõlab öös kui maailma terava ääre lõpmatu lõplikkus, kust alla on üksainus ja möödapääsmatu samm. see pressib mu hinge mõraseks. ööhärmatis lapib kilde kokku, et need võiksid sulaga killunedes uuesti ja uuesti lihasse lõikuda. tahaks su südant suudelda, sõrmi su juustesse põimida, kallistada, kuni maakera on taas ümmargune ja ilma teravate äärteta.