tinavile

Tahaksin oma hell-leekiva vaimusooja valada õnnetinana pange, et mu huuled ei rutjuks selle tinaraskust su kaelale. Juba kukuvad esimesed tilgakillud sellest visinal ootusärevalt virdavasse vette. Kas kõrvetasin mina vett või vesi mind, et õhk mu peakohal käriseb puudutuse all pikkupidi silmapiirini ja sõõrmeisse hõngub rebenevate kudede imarat lehka? Valan hoolimata kärsast, valan; vesi hakkab keema ja viruma, aga ma valan ikka. Ja siis...kurt-tumm vaikus. Äkki. Kõikjal. Sees ja rebenenud õhus. Seisan vee kohal, vaatan oma õnnetinast lemb-tombukest, juuksed pingutusest sagris ja nägu kõrvetusest tahmkriimuline. Tasapisi jõuab ühtlane ajatikats taas mu kõrvu ning sõrmed õngitsevad hallsombuse lembtombu pangelombist kätte. Surun selle taskusse ja panen ööseks padja alla. Kui su nime tasahiljukil patja kirgan, olen kindel, et kuulen tasast tinavilelist vilinat.