enne ööd

Öö, veel verisulis poisike,
vaatab tiirasel pilgul horisondi taha,
kust lainetena kostab lahkunud päeva
mantlihõlmade eemalduvat plaginat.

Raugraske rammestus poeb maapõue
ning maakamar õhetab palgeilt päikesesooja,
endal lembimus põlemas sügaval;
(nii sügaval, et ööhinguse kahu ei pääse puutuma.)

Ainult laps halab kauguses nutta
ja kuu hõljub rutuliselt kaema.
Libistab end hälliservale jalgu kõlgutama,
sest vara on veel maailma taga nutta
ja liiga hilja seda kahetseda.