tudengi monoloog

Kirjutada või mitte kirjutada, selles on küsimus:
ons üllam mõttes piina kannatada,
et lõputööl on seiskuv samm
või sulest mõttehinge närida,
et talveunest mõte ärkaks paberil. Surra, magada
- vaid –, sest nõnda uinudes
kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,
mis torgib liha. Seda patja sooviks südamest.
Surra või magada,
MAGADA ehk undki näha – siin on konks -
ses surmaunes ilmuda võib juhendaja,
kes maiseid jäänuseid nii siiralt pilkab,
kuid peatu! Just see teeb tudengielust
viisaastalise siilja ristitee, mil rauast okkad.
Kes taluks dekaani ründvat piitsa,
kõrkkülma tibi mõnitust, olemata armu piinu,
asjaajamise mannetust, dikteerit loengu igavust,
ja jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt,
kui ennast igaveseks vabastada
võiks pelg eksmatiga? Kes agooniaoiges
higis koormat ujutaks,
kui kartus peale eksi, et sellel põlluäärel,
mil kasvab töö, peaks seisma löödud-hambutult –
ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi,
kui pageb supikööki lahjat pala haarama?
Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
ja otsustuse eluterve jume
kahkjaks lubilõustaks moonutub vaid mõttest
ning südi tegu, millel kõrget mõttelendu,
kaotab oma tiivad ja suunalt joones kivina ta kaldub,
ei tegu ega nägu, vaid mannetu ja läbu.
Tasa! Mu armas muusa!
Tule nümf, et mu süüst sul silmapiiri saaks!