ein reminiscent morgen

Täis kahkjat indu,
mis veel koidu ajal veretas,
seiran lahkvel unelindu
ja kuulan, kuidas päev mind töökalt teretab.

Kuis nõnda ruttu
kaob padjalt jälg ja sõõrmeist lõhn –
põgend öö peaks leinas tihkuma mu nuttu,
et seljalohust kadund, justkui uttu,
su sitke pahemkäe mõhn.

Täis kohviehmatust
ja mõtteid hajevil
ja järjekindlat rahutust,
kus süda klopib, elevil,
on järgnev päev,
und die Nacht das folgt.