öeldud sõnad

Kas oleks andestust nii väikest või suurt,
mis mataks tehtu või oleva?
Kas oleks jõudu, mis maast kisuks juurt,
millel tüvi lasub tammena?
Kas paralleelsed sirged
võiksid veel kunagi ristuda?
Selles oleks võimsat kirge,
sest mis jõud võiks nõnda kiskuda?
Võimatu ei iial reaalset ürpi saa.
Kas mu üksindusel on nime
muud, kui see, mis minu süü –
et olin pikka aega pime
ja mu mõistust kattis raudne rüü.
On konks ja selle küljes kett,
mis tonnist taaka veab,
hingest voolab verd kui kraanist vett,
hääl raugend loitsul südant neab.
Aga nüüd ma tean,
et muud põrgut, kui see, mis vabal tahtel lood,
ei ole ilma peal.
See teadmine mul veidrat rahu toob.
Ja põrgut lõpuni ma kaasa vean.
Ma ei taha andeksandi.
Ma ei vihka.
Ma ei looda.
Ma ei ihka
Ega oota.
Sa oled see kes olid,
kui me sõprus algas,
ei põle mälestused tuhas.
Ehk on sul keegi, kes sind hoida mõistab,
sest sinu hing on puhas.
Minu sammud nüüd vaikselt mööda liiva,
on võtnud iseenda suuna,
Jumal teab, kuhu nad viivad.
Kui peaksidki kõndima mööda sama liiva,
siis ammu tuul on võtnud vaevaks viia
minu omad kaasa.
ja ümisedes kirjutan ma olevikku.