üks unustatud roosa kivi

See ongi su armastus.
Üksainumas roosa kivi,
mis mulle pihku surusid tänaval.
Miks oled taas ja pole ometigi
ja otsid mind ikka, päriselt leidmata.

Miks vaikid päevi sada viis
ja siis äkki...!

See ongi su armastus,
üksainumas roosa kivi,
mis leitud rannalt, millel laulev liiv.
Mu põu on kivitagi raske, raske.
Armas taevas! Mind olla laske!
Ma vihkan maske, tuimi maske,
tahaks karjuda sulakõrbet vaske...

...või laulda su huulile sõnad ja sõrmisse pai.

Sus miskit on võõras.
Ma peaaegu kardan...oled nõnda kauge.
Ja siis su hääl mu kõrvus jälle rauge,
et tundud ehtelt siiras.

See ongi mu armastus,
üksainumas roosa kivi.
Hing kipitab, su sõnade marrastus
pressib end jõuga mu südame ligi.

Mu põu on niigi raske, raske...
Ja põsil pärlendab pisarahigi.

ein reminiscent morgen

Täis kahkjat indu,
mis veel koidu ajal veretas,
seiran lahkvel unelindu
ja kuulan, kuidas päev mind töökalt teretab.

Kuis nõnda ruttu
kaob padjalt jälg ja sõõrmeist lõhn –
põgend öö peaks leinas tihkuma mu nuttu,
et seljalohust kadund, justkui uttu,
su sitke pahemkäe mõhn.

Täis kohviehmatust
ja mõtteid hajevil
ja järjekindlat rahutust,
kus süda klopib, elevil,
on järgnev päev,
und die Nacht das folgt.