merelained ja kalavõrgud

surusin varbaid vasttaandunud laine jahedasse jälge – ma ei osanud küsida ja tema vastata. silitas vaid mu päkakühmu ja sukeldus kukerpallitades põhja, jättes lainevahu üllatunult ning eksinult pinnale passima. oli ka kevad ja linnud laulsid puude otsas hullunult. võtsin õlalt ühe sasipuntras küürraske kalavõrgu ja viskasin vette, kus see hetkega kergus ja üles-alla hulpides tasapisi lahti hakkas hõljuma – minu mõttepundar, mis pärast pisukest ringutust hajameelselt silmapiiri poole triivis. “head teed!” vaatasin ma talle veel kaua järele.